TÜ õpetajakoolituse praktikakogukonna kevadkooli teisel päeval arutati üheskoos klassiõpetaja ja võõrkeeleõpetaja praktika (eelkõige põhipraktika) korralduse üle. Aruteludes osalesid TÜ õpetajakoolituse tudengite juhendajad erinevatest koolidest ning arutelu juhtisid inglise keele ja didaktika nooremlektor Natalja Zagura ja inglise keele õpetaja Anneli Sigus.
Osalejad tõdesid, et üldiselt on praktikasüsteem tõhusaks välja kujunenud: juhendajatele antavad juhised on valdavalt selged (vastavates juhendites on kõik koolipoolse juhendaja põhiülesanded selgelt kirja pandud), PPP juhendajatele viiakse läbi veebinare, kus rõhutatakse üle praktika põhiaspektid ja tuuakse välja viimased muudatused ning täpsustused. Praktikandid on valdavalt hästi ette valmistatud ja motiveeritud: enne praktika algust vaadeldakse tunde, oma tunnid valmistatakse põhjalikult ette, ollakse avatud koostööks ja valmis initsiatiivi üles näitama, iseseisvalt teemasid ette valmistama ja uusi ideid tutvustama. Enamik võtab tagasisidet hästi vastu – ei solvuta konstruktiivse kriitika peale ja ollakse valmis edasi arenema.
Koolipoolse juhendaja muredest rääkides tõdesid osalejad, et juhendatava isiksus mõjutab praktika kulgu oluliselt – mõne praktikandiga on keerulisem kontakti leida, kuid samas on inimestega suhtlemise oskus üks olulisemaid õpetaja oskusi ja juhendajadki saavad tänu sellele oma oskusi edasi arendada. Siiski võiksid praktikandid avatumad ja paindlikumad olla - näiteks on olukordi, kus praktikant on liigselt oma tunnikonspektis kinni, ei julgeta sellest kõrvale kalduda ega katsetada, kardetakse eksida.
Juhenditest rääkides jõuti tõdemuseni, et need ei tohiks väga pikad olla, kuid samas võiksid siiski olla piisavalt informatiivsed ja vajadusel pakkuda ka lisainformatsiooni. Sellega seoses toodi välja idee, et seda eesmärki aitaks kõige paremini saavutada veebilehe vormis praktikajuhend, kus oleks automaatselt nähtav piisavalt kompaktne tekst, kuid huvipakkuvatele võtmesõnadele klõpsates näeks juhendaja detailsemat lisainfot ja soovitusi (nt tagasisidestamise protsessi ja selle etappide kohta). Nii nagu ka KELA aruteludes, esines võõrkeeleõpetajate ja klassiõpetajate rühmas soov saada tagasisidet tudengile antud hinnangule, mis aitaks tõsta koolipoolsete juhendajate enesekindlust praktikajuhendajana.
Osa juhendajatest, kes tegelevad erinevate erialade erinevate praktikaliikide juhendamisega, mainisid, et oleks hea kui juhendi alguses oleks info selle kohta, mis etapil tudeng hetkel on: missugused teadmised ja oskused on tal juba olemas (nt mis ained on läbitud), missugune praktika juba läbitud. See annaks parema ettekujutuse sellest, mida tudengilt nõuda saab. Kasuks tuleks ka loetelu mõistetest, mis võiks antud praktika fookuses olla. Loomulikult lähtutakse praktika juhendamisel ka õpiväljunditest ja hindamiskriteeriumitest, aga ehk on veel midagi, millele õpetaja võiks praktika käigus rohkem tähelepanu juhtida - nt ainete lõimimine, liikumispausid, erinevate kooliruumide loov kasutamine jne. Kõike ei pruugi tudeng alati märgata ning juhendaja saaks vajadusel nendele aspektidele arutelu käigus rohkem tähelepanu juhtida - eriti kui õppetöös oli mõnest õpetamise aspektist või võttest rohkem juttu ja oleks kasulik näha ja katsetada, kuidas see koolis reaalselt toimib. Õpetajad on igati valmis siin abiks olema ka põhipraktika, mitte ainult PPP raames.
Praktika tagasisidestamise teema arutelus tõdeti, et siin on esmatähtsad juhendaja ja juhendatava vahelised kokkulepped, sest logistiliselt on kõigi võimalused erinevad. Tihti on probleemiks see, et õpetajal lähevad tunnid järjest ja peale praktikandi tundi on kohe algamas järgmine tund. Praktikandiga vestluseks jääb sel juhul 5-10 minutit, kui sedagi. Seetõttu ei ole tihti võimalik järgida kõiki tagasisidestamise etappe. Samas selline detailne tagasiside arutelu on väga vajalik ja selle jaoks tasuks leida aega hiljem. Muidugi esmaseid muljeid peaks kohe tunni järel vahetada, sest vastasel juhul võib juhtuda, et tudeng lahkub tundega, et tund üldse ei õnnestunud ja jääb oma muredega üksi.
Grupiarutelus puudutati ka lõimimise teemat. Kuna praktikant tunneb ennast praktika alguses sageli pigem ebakindlalt, siis lõimimise teema võiks jutuks tulla näiteks praktika keskel. Samas vaatlustundide ajal võiks ka juhendaja tundides juba lõimingut olla. Tunde analüüsides võiksid juhendaja ja praktikant sellele teemale keskenduda ja läbi arutada kuidas on võimalik lõimingut väiksema vaevaga õppetöösse sisse tuua. Samm-sammult saaks ka praktikant proovida rohkem lõimingu elemente kasutada.
Kevadkoolis toimunud grupiarutelu oli väga elav ja sisukas ning andis hea võimalusel saada tagasisidet otse juhendajatelt, mõtteid arendustegevusteks ning eelkõige ka tugevdada seeläbi koostööd ülikooli ning praktikaasutuste juhendajate vahel, et praktika oleks tulemuslik kõikide osapoolte jaoks.